February 28th, 2008
Täpselt aasta pärast seda, kui Gustav siin linnas pikemalt resideerudes muuseas käima õppis, oleme maailma pealinnas tagasi. Ja kõik on nii kohutavalt samasugune, kuid samas nii hirmutavalt teistmoodi. Lükates enda ees nende plaaditud jalgteedega juba tuttavat ruudulist käru, tunned, et see sõiduk on oluliselt raskem kui varem (ja see ei saa tulla lükkajate paisunud taljejoonest või kärukorvi laotud piima- ja mahlapakkidest ning ÃœHEST veinipudelist), selles istuval mehikesel kõlguvad jalad ammu üle jalatoe serva ja ta ei suvatse enam vaikides ümbritsevat kaeda, vaid kommenteerib kõike ja kõiki vägagi häälekalt ning ilmselt üldse parema meelega teeks omal jalal “tipa-tapa”.
Meie elamisest rauge Kensingtoni asemel boheemlaslikus Notting Hillis jõuab veel rääkida, aga esimesed kustumatud muljed mitte just oodatud kokkupuutest kohaliku meditsiiniga paneks kohe kirja. Nimelt juhtus nii, et hoolimata väga heast tujust otsustas Gustav pärast eilset jalutuskäiku poodi ja otse keset meie esimese siinse õhtusöögi nautimist äkki suure kaarega üle söögilaua oksendada. Ja see jätkus terve öö ja veel tänase päeva. Ja kui selgus, et apteegis siin alla 12aastastele mingeid ravimeid (isegi Lacto7-tüüpi “heade bakteritega” söögilisandeid) niisama ei müüda, otsustasime arsti “koju” kutsuda, kuna ise haiglasse minekut ei pidanud me just väga nutikaks. Selleks pole vaja teha muud, kui öelda oma krediitkaardi number ja jääda paariks tunniks ootama.
Lõpuks, kui vaevatud haige oli just unne suikunud, saabuski peenes ülikonnas prillidega härrasmees, kes meenutas nii välimuselt kui olemiselt kangesti üht varemnähtud briti dzhentelmeni. Arstionu kuulas kopse, vaatas kõrva ja kurku ning nentis, et kuna kõhulahtisust ei ole, siis on ilmselt tegemist kiiresti mööduva viirusega, mis peaks juba homseks taandunud olema. Seepeale soovis ta meile palju jõudu ja ulatas lahkudes rõõmsalt 119naelase arve. Ja tõesti, märgid viitavad juba praegu paranemisele – palavik taandus ja pärast lõunaks söödud saiaviilu pole patsient ka enam oksendanud. Ja pealegi, vanemate meelerahu pole kunagi ju liiga kallis!
February 28th, 2008
Tagasiteel mandri poole tahtsime keha kinnitada möödunud suvel avatud Muhu restoranis. Kahjuks oli see aga ühe erapeo tarvis reserveeritud. Ilmselt nägime aga nii näljased ja õnnetud välja, et lahke omanik paigutas meid ühte nurgalauda ja kandis akordonihelide ja kõnekõmina saatel kõrvalttoast pidulaualt meie ette hõrgutavad liha- ja kartulivaagnad. Isegi kolm päeva sanatooriumis dieeti pidanud Gustav puukis kere korralikku eesti toitu täis:
Huvitava sisustuselemendina ja osana lauanõudest on restoranis tänuväärse kasutuse leidnud nõuka-aegsed piima- ja koorepudelid:
February 28th, 2008
Et pärast haigust ja enne pikemat kodust eemal viibimist keha ja vaimu turgutada, sõitsime soaarele, äraproovitud heasse tervisekeskusesse. Gustav, kes esimest korda siin käies oli alles miinus-paari-kuune, protseduuridest küll osa ei saanud, aga see-eest elas kaasa vanemate lõõgastumisele ning nautis erinevaid mustreid.
Ruudud ja triibud (Gustav lahendab ristsõna):
Minu esimesed triibulised:
Spaa poolt pakutavate protseduuride hitiks kujunes liftinupu vajutamine ja üles-alla “kihutamine”:
“Helistame mammale!”:
Seina sisse sulav seltsimees:
Kuigi kohalik köök on väga hea, muutub see paari päevaga veidi üksluiseks ja nii otsustasime ühel õhtul proovida konkureerivat suure lille nimega spaa-restorani Kuressaare kesklinnas. Olustik on ehk veidi liiga rustikaalne, aga teenindus meeldivalt krapsakas ja toit täitsa hea, eriti maasikatega kreem brülee;) Musjöö pildil naudib siiski kõikide restoranide klassikat lastemenüü osas – vinkud friikatega:
Kuigi oma jutu järgi tegi Gustav kahel hommikul järjest ilmatuma kõva “sulla-mulla”, seisneb tema arusaam ujumisest tegelikult selles, et tuleb ahvipojana võimalikult kõvasti lapsevanema kaela ümber klammerduda ja oodata, millal sellisest ebameeldivusest nagu vesi vabastatakse. Kusjuures parema meelega oli ta nõus isegi saunas olema, kuigi kodus on just vastupidi: saunas lüüakse kõva lärmi, aga vannis see-eest võiks tunde möllata:
Lahkudes pandi meile südamele:
February 13th, 2008
Sellist pilti pole meie majas nähtud küll ajast, mil Gustav oli alles paarikuune: mehike jääb varjastel õhtutundidel ise diivani peale magama. Eks muidugi haigus tegi oma tööd. Ja vaene issi – tema pidi üksi Gustavi uued wii-mängud kõik läbi proovima!
February 9th, 2008
Kuigi ise patsiendina ei ole Gustav ammu üheski raviasutuses käinud (ptüi-ptüi-ptüi!), sai nüüd asjamehena sinised haiglatuhvlid ka ära proovitud. Ja oi kui tore oli nendega ringi sahistada:
Ikka ühest koridori otsast teise (käes kohustuslik õueskäikude instrument kühvel):
